
Natuke filmist:
«Katherine Watson (Julia Roberts) saabub 1953. aastal Wellesley kolledzhisse kunstiajalugu õpetama. Ta on täidetud uutest ideedest ja valmis neid õpilastega jagama. Katherine eeldab, et tema noored ja andekad õpilased haaravad innukalt kinni igast võimalusest end täiendada. Paraku on koolis levinud arvamus, mille kohaselt on kihlasõrmus tütarlapse sõrmes koos järgneva abielu ja perekondliku idülliga palju olulisem korralikust haridusest. Ning vanemad pedagoogid, eesotsas kombeõpetaja Nancy Abbeyga (Marcia Gay Harden) ei taha kuuldagi mingitest uuendustest.
Maailmas, mis on õpetanud tüdrukuid elama, õpetab Katherine neid nüüd oma peaga mõtlema. Aidates õpilastel uusi radu leida, avastab ta midagi ootamatut ka iseenda jaoks...»
Minu mõtet:
Katherine Watson on väga tark, sõltumatu, enesekindel ja huvitav inimene. Tal on mittesarnane õpetus ja iseseisvalt mõteit, oma teooria. Ta tahaks, et tudengid muutusid oma arvamust, mõtlesid natuke laiem, kui varem; mõtlesid oma tulevikust, mitte ainult lõpetada kolledz ja pärast abielluda, aga suurt edu saavutada, teha karjäär, olla iseseivalt.
Mina ka arvan, nagu Katherine Watson, arvan, et see on hästi, kui sa oled iseseisev; see on väga tähtis, kui sul on kõrg haridus, hea karjäär ja oma harrastused.
Naine on mitte perenaine, ta on inimene, ja tal on oma tunned, oma hobid, iseseisev...
Aga meie kangelane Katherine seisas raskuste ees, tema tunedgid ei usunud, et perenaise elu on mitte täiuslik; nad mõtlesid, et abiellumine on südamesoov ja pärast abiellust kõik on ideaalne - elust ei ole midagi rohkem, kui perekond, abikaasa ja kodu ülesandeid.
Mina arvan, et meie maailamas on väga palju nooreid inimesi, kes praegu ka mõtlesid nagu Katherine tudengid- Betty, Joan, Giselle...Mõtlen, et see ei ole hea, sest meil on väga palju võimalusi...ja olla ainult perenaiseks on igavalt, ja meie ajal on vaja olla iseseisvalt.
